Täna ärkasin ma vara, täna ärkasin ma pool seitse. Stoilise rahuga panin endale pidulikud riided selga, jõin oma hommikukohvi ja seadsin sammud punase golfi poole. Arvasin, et tänane ei saa minu jaoks olema mitte midagi erilist ja ilmselt nii oligi. Kohati tundes ennast vales kohas ja ebasobivana, suutsin siiski ennast kuskile mahutada. Mahutasin ennast esimese klassi juurde, mahutasin ennast mikrofoniproovi ja mahtusin ka kohvilauda, koos terve koolimaja töötajatega. Peale seda, kui olin esimese päeva puhul lilled saanud, tundsin, et ma kuulun siiski keskkonda ja olen õigel teel. Lähipäevil ma luban, saavutan kontakti kõigi lastega, ka nendega, kes minuga kontakti ei taha.
Tegelikkuses, on ilmselt nüüd see koht, kus ma pea ütlema, et tahaksin endale oma klassi. Oma pisikesi nööpe, keda kujundan omanäoliseks ja vahvateks tegelasteks. Õnneks ei ole see aeg enam kaugel .. kõigest 3 aastat.

Mis siin ikka, pakin nüüd veits asju kokku, koristan ja õhtu lõpetan ilmselt metsas, seeni korjates.


"Tahan olla õun, mis kukub puult"




J. Lo