Hoolimata mõningatest kahtlustest, suutsin ma selle nädala üle elada. Nii kurb, kui see ka pole, on minu aeg Häädemeeste Keskkoolis taaskord täis tiksunud. Jään igatsema oma pisikesi: Arthurit, Henryt, Cristot, Markust, Märti, Hanna - Helenat, Eget, Karolinat, Kaidit, Laurat, Annagreti, Elma Erikat, Triinat, Heivit ja oma pisikest rõõmurulli Priitu. Oeh, me arenesime terve selle nädala koos.. õppisid nemad ja õppisin ka mina. Ma ilmselt õppisin olema õpetaja. Ma õppisin armastama varaseid hommikuid ja õppisin tundma soojust südames, kui hommikul klassi astudes sulle 14 siirast nägu vastu vaatab ja "tere hommikust" soovib. Ma õppisin tundma lapsi ja lapsed õppisid usaldama mind. Mõeldes varem, et siin koolis ei ole mul võimalik saada head praktikat, pean siinkohal ilmselt oma sõnu sööma. Ma tunnen ennast kindlalt. Ja ootan juba pikisilmi uut praktikat.

Tänasest tuleb vaikne reede. Homsest tuleb koliv laupäev. Ja ülehomsest shoppav pühapäev. Esmaspäev möödub juba ülikoolis .. seda ma nii väga ei ootagi. Tahaks ennast ka nüüd korterisse sisse elada ja leida see oma graafik jälle. Pean unustama suve ja seltskonna, kes tekkis .. on aeg taaskord pühenduda suuremas jaos Tallinnale. Jossikut kannan igal pool kaasas :) sellega probleeme ei teki.


Ühesõnaga, ma lähen hingan sügist endale kopsudesse nüüd!





J. Lo