Mõnikord ma mõtlen, et ma ei peaks mõtlema. Peaksin sujuvalt laskma asjadel kulgeda ja peaksin olema valmis leppima tagajärgedega. Ma tean, et mu rahaline seis ei ole ideaalne, ma tean, et ma võiksin teha asju korralikumalt, ma tean, et ma peaksin olema tolerantsem, ma tean ka seda, et ma ei saa inimesi muuta .. kuigi teinekord ma lihtsalt niiväga tahaks seda osata. Tahaks osata muuta ka iseennast.

Kaugustesse kaduvad viljapõllud
meenutavad mulle,
kuidas lõputult paigal ma tammun
aeg mind sütitab
nagu kuiva viljapõldu tikutõmbed.

Muuta aega on võimatu,
miks midagi tegema pean?
Kaduva lootuse naer on ilmetu,
seda ära ma tunda ei taha,
pigem kaasabi teele sammud sean.

Ilmselt looduslapsena lihtne oleks
leida rõõmu lillest, puust.
Murekoorem kanda nii raske poleks,
kui plaanid ja mõtted
jääksid oma tekkele truuks.

Suvetuule malbe paitus
kuivataks pettumuse mu meeltes,
võib tunduda, et kadumas on kartus,
et karma mind endasse kisub
justkui meeletu tuulekeeris.

J. Lo