Ja taaskord leian ma ennast bussis,mis on kindlameelselt võtnud suuna Tallinna peale. Ma isegi ei ole üllatunud,et ma tunnen kurbust,et ma sinna minema pean. Ju ongi see aimuvõimalik viis,kuidas ennast tunda. Viimasel ajal on mu tundemaailm üldse veidraks kujunenud. Mu mõistus nagu valiks hetki ja inimesi,mida/keda rohkem nautida ja kellega rohkem aega koos veeta. Olgem ausad,ei ole raske arvata,kellele kuulub esikoht. 4-5 päeva ei olegi tegelikult nii pikk aeg,kui ta praeguses hetkes tunduda VÕIB,sest varsti ongi taas neljapäev ja ma sõidan koju. Kohta,kus hoolimata kõigest on alati parim olla. Ja see on mu ainus kodu. Tallinnas ma elan lihtsalt korteris,mille eest ma maksan hingehinda. Kapiiš?



Ps. Veebruari jooksul tuleb tüdrukute kruiis Rootsi! Ossapoiiiis,ossapoiiiiiis!
Ja mu varbad juba vaikselt sulavad,see on hea. Amarillo.


J. Lo