Eile sai siis aasta. Juba aasta. Käisin surnuaial ning tundsin, kuidas meeletu kurbus ja hukatuslik igatsus mind valdas. Ma tean, et ma ei saa seda olukorda muuta, ning eks ma ju tegelikult tean, et pole ka mõtet mõelda, mida ma teha oleksin saanud, et seda kõike ennetada, ära hoida, kuid siiski. Ma tunnen end süüdi. Taaskord.
Ma olen suutnud ennast ilusasti sinnamaani viia, kus ma ei vaja suitsu enam. Mitte, et see oleks kunagi üldse mu jaoks olnud mingi elulise osakaaluga, pigem osaks pidudest, siis eile, kui hakkasin surnuaialt ära tulema, tundsin, et ma pean nö K auks ühe tõmbama. Ja seda ma ka tegin. Rohkem ei tee. Taaskord.

Kui kõik mu õhtud oleksid sellised, nagu seda oli eilne.. elaks ma maapealses paradiisis. Kõik on kuidagi nii õige. Kõik on kuidagi nii hea. Taaskord.


Söök on hea. Eriti, kui teda on palju.






Siiralt teie alandlik,

J. Lo