See on üks õnnetu blogi. Ja ma ütlen, see blogi pole oma õnnetuses üksi.
Eks see ole vist alati nii, et keegi peab kannatama ja õnnetu olema ning olukorraga mitte leppima.. Viimasel ajal olen selleks mina.
Mulle heidetakse ette, et ma piiran ja keelan sõpru (loe: ühte sõbrannat). Aga kui ma tunnetan sellest sõbrannast ohtu? Aga kui see sõbranna on minust olulisemaks saamas? Kas ma peaksin tõepoolest lihtsalt olema rahulik ja laskma kõigel juhtuda? Ilmselt küll.
Kurb on siinkohal aga see, et ma ei oska nii. Viha keeb minus, tekitab kurku vihast pulbitseva valuklombi ja silma ilmub esimene pisar, siis teine ja lõpuks ma nutan lahinal. Aga üldsusele jääb mulje, et ma jonnin ja minuga pole kõik korras. Kuidas see väljend oligi "katus sõidab" või "sina tekitad neid probleeme" jne. Siinkohal märgiksin, et probleemi märkamine on esimene samm selle lahendamise suunas.. kahjuks siinkohal ühe jalaga astumisest ei piisa. Kaob tasakaal, sammu teinud jalg vajub mutta ja teine, see veatu ja probleemi mittemärkav jääb õhku, nautima kõigi tähelepanu.
Aga viimasel ajal ongi nii. Ma ei tea, miks ma üldse midagi ütlen, sest sellel pole mitte mingit kaalu ja oluliseks saab siiski teine osapool, kelle käitumismuster on maailma ilusaima kinda oma - korrapärane, ilus vaadata ja soojendab..
Kuidas see oligi.. Life sucks and then u die..
No comments:
Post a Comment