this is how i roll: Milleks olla kurb, kui sul on puhkus?

Ega otsest põhjust polegi. Küll on aga põhjust olla kuri endaga, sest nagu näha, on blogi rohkem kui meetrise tolmukihi all kokkukukkumas.

On olnud üks meeletu aasta. Aasta, milles oli kõike. Alustades heaga ja lõpetades meeleheitega. Kusjuures, minugi poolest võiks see meeleheide üheks arvestatavaks spordialaks saada (saaksin uhkusega öelda, et olen sel aastal spordiga tegelenud).

Tegelikult on asi nii, et nüüd on mul oma klass, keda ma olen terve aasta lihvinud, pahteldanud ja värviga katnud. Kuid ka ebasobiva värvi eemaldanud ja uue peale kandnud. Tundub, et suveks sai igaüks endale sobiva tooni. Nüüd jääb loota, et suvi neid toone liialt ei pleegitaks.
Lisaks oma klassile, suutsin ma sel aastal ka ülikooli lõpetada. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis 5 aastat, mille jooksul suutsin ma rohkem vinguda kui igapäevased harrastajad, said otsa ja nüüdsest olen ma magistrikraadiga! (mitte, et ma ise midagi aru saaks sellest, lihtsalt paber on nüüd näidata.) Kuigi natukese võiks vist ikka uhkust ka tunda.

Suvi on olnud senini võrdlemisi tegus. Käisime sõpsudega üksteise kodusid avastamas, it was funtimes. Ilm, mille ma tellisin (+25 kraadi ja lauspäike) jõudis küll mõnenädalase hilinemisega, aga peaasi, et üldse tuli.

Mingi vägaüleüldine ülevaade on aastast tehtud. Emotsioone ja põnevaid seiku oli kõvasti, kuid praegu ei ole asjalik neid siia kirja panna. Tuleks pikk ja lohisev postitus, mida ma isegi ilmselt aasta pärast lugeda ei viitsiks. Parimad hetked jäävad niikuinii alatiseks meelde! :)

Ps. Mul on endiselt omad inimesed alles, seega olen olnud hea inimene ja pole oma elust mitte ühtegi olulist inimest kaotanud. Vist. Ja kui olengi, siis ju pidi nii minema.

Mõne piltmälestuse ka siia.