Kui ma peaksin hetkel kellegile positiivseid aspekte loetlema, miks peaks keegi meist minema õpetajaks õppima, siis ma pole kindel, et ma sellega hakkama saaksin. Sest isegi, kui praktikaid on võimalik üle elada, siis magistritöö on midagi, mis muudab isegi hingatava õhu mürgiks, mida sisse hingates hakkab kopsudel valus.

Isegi kui hetkel ei kirjuta teooriat, ei nuputa oma meetodit või ei ürita oma valimit leida, siis kuskil koputab keegi südametunnistusele, et "Miks sa ei kirjuta?", "Miks sa ei ole raamatukogus?", "Miks sa ei loe?". See väsitab, rohkem veel, kui see lõpmatu talv.

Põrguvägi, haigemaja ja debiilsuse haripunkt!


J. Lo