Born to Die

Me elame ikka ühes väga veidras maailmas. Just siis, kui ma olen jõudnud järeldusele, et mina olen see, kellel läheb kõige halvemini, siis kuskil minu lähituttavate, kallite inimeste seas on kindlasti keegi, kellel läheb veel halvemini. See on hetk, kus hakkad mõtlema, kui tühine on tegelikkuses sinu enda mure ja pühendud ainiti sellele, et vähendada nende õnnetute kannatusi.

Inimene, kes minu silmis on olnud alati positiivsuse etalon ja heatuju generaator, on läbimas väga rasket perioodi oma elus. Raske on see, et ma tean, et ma tahan aidata ja olla toeks, kuid kuidas? Sõimata inimesi ja öelda, kui rumalad ja lapsikud nad on? Mängida psühholoogi ja rääkida endale iga kolmanda lausega vastu? Jääda vait ja olla lihtsalt olemas? Mitte üksi neist ei tundu mõistlik, ega ka päästerõngana.. Sest ilmselgelt tundub mõni laev olema hukule määratud, lõplikult. Keda süüdistada? Laeva ehitajaid kõiki? Ainult oletatavat kaptenit? Või lihtsalt ehitusmaterjali? Pagan seda teab, tundub, et omajagu tagajärgedele otsavaatamist tuleb kõigil neil teha. Ja kellena tunnen mina ennast? Noh, ilmselt Käsnakalle või Patrickuna, kes üritab kõige jõuga mere põhjast seda laeva uuesti pinnale lükata.. kuid siiani täiesti asjatult.


Aga, ma ei ole alla andnud. Tulgu või taevast kreemikooke, mina peitu ei poe ja olen olemas. Kas just vaikides, ehk liigagi kõvasti karjudes, AGA olen olemas!

Mõtle ja otsusta, mida sa tahad!
J. Lo