Kujutad sa endale ette ideaalset bussireisi? Mina ka tänaseni ei kujutanud, sest olgem ausad.. mitte ükski buss Pärnu-Tallinn või vastupidi suunal, pole muud, kui tund ja viiskümmend minutit minu elust, mida saab edukalt kirjeldada vähese ruumi, privaatsuse puudumise ja liigse palavuse/külmusega. Kui hästi läheb, on bussijuht sõbralik ja ei saada peale tervitust sind kurja söövitava pilguga kuskile asumisele. Igastahes, täna sain ma väga erilise kogemuse osaliseks. Kuidas see välja nägi?

Algus polnud just paljutõotav. MK bussireisid ja mitte just luksuslikkusega hiilgav tavaline ekspressliini buss. Rahvast tundus ka neljapäeva kohta kuidagi palju olevat. Viskasin siis igaks kümneks juhuks oma reisikoti bussi all hoiuruumi, et kui peaks juhtuma, et 8 eurose piletiga ei kaasne võimalust istuda üksi, siis ei pea ma terve tee istuma põlved kurguall ja vanduma igat sekundit sellest sõidust. Mingisuguse õnnistuse tulemusena juhtus see, mida ma olin lootnud - sain enda päralt kaks tooli + minu taga ei istunud kedagi, kes oleks oma põlvi vastu seljatuge nühkinud.
Sellega algas minu õnnis tee vedamise suunas. Nii kui olime Pärnust liikuma hakanud, ühendasin ennast muusikaga ja avasin raamatu, mille olin kodust kaasa võtnud. Jõudes maanteele, ei olnud ma eriliselt pilku aknast välja heitnud. Sel hetkel, kui ma seda tegin.. Ütleme nii, et ma jahmusin. Ideaalne kooslus oli mind ümbritsemas. Päikseliselt sillerdav maastik, millele looduse peakunstnik oli andnud emotsiooni, mida võis tunnetada iga rakuga oma kehas. Vaikus bussis, mida pakkusid erudeeritud keskealised, kes ilmselt olid samamoodi lummatud vaatest, mida meile kaunis keskpäev pakkus ning raamat, mille põnevus mind endasse neelas ja ei vabastanud mind enne, kui olime jõudnud Tallinna piirile. Lisaks sellele, avastasin, et playlist mu telefonis on ideaalne taust lugemisele. Erinevad stiilid, helid, nüansid.. Kauaigatsetud kooslus! Ja kõige selle tulemusena avastasin ma ennast hetkest, kus kõik tundus olevat hästi. Mitte ükski mure ei meenunud, Joosepi eemalolek ei tundunud niii õõvastavalt valus ja ma tundsin ennast .. õnnelikuna. Ma arvan, et juba pikemat aega pole see emotsioon ennast minu jaoks ilmutanud. Tundub, et ka tema ootas seda õiget momenti.

Hämmastav, kuidas üks tavaline buss viib lõpuks eneseleidmiseni. Peaks vist tänukirja kuskile kirjutama?!

Aga ei ole hullu, kui homne/ülehomne loengute jada mind ei murra, kirjutan ma jälle!


Alati Teie,
J. Lo