Iga kord, kui ma olen mõttesse võtnud, et ma kavatsen kirjutada siia miskit, mis hingel pressimas, ei suuda ma kunagi kuidagi alustada. Nagu ikka, on mõtteid palju ning ühe ilmutise algus saab juba hoopis teise lõpu.
Teinekord ongi õigem mitte mõelda, kuid kui see juba ükskord sisse on kodeeritud, et sa mõtled ja mõtled ning seejuures mõtled alati alguses leebena tunduva mõtte mitmetahuliseks ja kordi keerulisemaks, kui see üldse tunduda võis, siis maailm ei tundu üldse enam kohana, kus võiks eksisteerida. See oli, on ja ilmselt kulgeb koos minuga ka edaspidi.
Sellistel hetkedel, ma siiralt tahaksin, et oleks kuskil olemas mingi nupp, mis väljutab või peatab kõik, mis niimoodi tundma paneb. Öeldakse, et rääkimine muudab olemise kergemaks.. ehk ma juba olen saavutanud kõrgema astme rääkimises kuna mind see enam ei aita. Pigem olen ma hakanud otsima mingit uut väljundit.. senini lootusetult. Aga alla anda pole mul plaanis, vähemasti veel mitte.



J. Lo