Praegu on hetk, kus ma sooviksin, et ma ei suudaks endasse koguda mitte ühtegi emotsiooni - ei positiivset, veel vähem negatiivset. Nimelt .. Meil ilmselt ongi elus hetki, kus ideaalsus kaob.. Ka kõige ideaalsem ideaalsus kaob. Ja see tekitab meis hirmu. Üldjoontes ei ole see halb, et hirm tekib, aga paha tihti tekib koos selle hirmuga ka negatiivne häälestatus. Kuna me oleme reguleeritud kuskilt kõrgemalt nii, et me kaitseks ennast alateadlikult haiget saamise eest, siis sellel hirmu hetkel, me suudame endale sisendada ainult halba, sest kui oled halvasti mõelnud, siis see, mis tuleb.. i saa ka enam niimoodi haiget teha.. Sest kõik on juba halb. Ometi me ei arvesta sellel hetkel ilmselt, et selle negatiivsuse tagajärjed võivad olla pöördumatud. Ja see võib veel rohkem haiget teha, kui kõik see eelnev jutt kokku. Ma tean, et mind mõistetakse selles olukorras .. Mõistab ka M. Mujalt jääb veits mõistmisest puudu ..
Ma ei tahaks nii reageerida.. Ma tõsiselt ei tahaks. Aga ehk ongi kätte jõudnud hetk, kus ma vajan Tallinnasse minekut ja teatavat eemalolekut Häädemeeste rutiinist.. Ma vajan tegevust, et mitte mõelda. Ma hakkan juba kõike nii iseenesest mõistetavalt võtma, et see ohustab juba absoluutselt kõike ja kõiki .. Ennekõike aga mind ennast. Ma muutun kellekski, kellest keegi rõõmu ei tunne ja kes kellestki vaimustusse ei satu.
Mulle ei ole vaja praegu öelda, et ma mõtlen üle, ma tean seda. Aga ju seda ongi vaja.. Ma ilmselt edaspidi väldin fraasi "ole korralik" , sest see ilmselt tekitabki trotsi ja paneb inimesi vastupidiselt käituma.
Lause, ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle, on üsna põhjapanev.
Viha on liiga jõuline. Ma ei suuda seda kanda.
Woke up this morning hoping, it was all a lie
J. Lo
No comments:
Post a Comment