Eile õhtul saabus murdumispunkt,kus ma otsustasin alla anda. Siiani olen oma otsusele truuks jäänud ja kavatsen seda veel mõnda aega jätkata,sest kaua sa ikka jaksad närvipundar olla,eks. Ega muidu vist aru ei saakski,aga kui juba ema leiab,et minuga on võimatu rääkida,ilma et ma ärrituks,siis tuli midagi ette võtta. Ma suht leidsin lahenduse ka oma elukoha probleemile tallinnas. Tuleb kooli kõrvalt leida töö kuskile baari,kus peale kooli tuleb tööle ilmuda ja olla seal hommikuni. Noh,siis saab töölt kooli ja koolist tööle käia, öömaja pole tarvis. Nädalavahetuseks koju, häädemeestele ja olemas. Ah tegelt pohhui,küll kuidagi ikka saab,kui enam kuidagi ei saa.