omalooming

Nuttes taas leian hinges ma end
kaaslaseks tähed ja kuu.
Tapvaks muutumas mõttelend
liialt arg, et valada pisaraid, avada suu.

Loodus nutab koos minuga
üksi siin olla ei taha.
Äike kurbuse asendab hirmuga,
tule koju, ole koos minuga
tule, et saaksin sind näha!

Mürin, järjekordne sähvatus
täidab mu toa valgusega.
Järgnev vaikus kõlab kui ähvardus
öeldes "ei tasu harjuda minuga".

Valjemaks muutuvad mõtted
saabumas hommik on uus.
Kaugenevad unetunnid nõtked
kell tunde on löömas kuus.

Rahuneb loodus ja väsib meel
tuleb rõõmuga tunnistada
olen uinumise teel.
Mõni hetk nüüd möödub ja ärkvel ma taas
rahu mu hinges on justkui
kõrbesse kaduv miraaž.