Karmavõlg.. kas see tõsimeeli eksisteerib? Kas ma olen hakanud magnetina ligi tõmbama negatiivset? Kas taas on see, et mind ümbritsevad inimesed kannatavad rohkem, kui on ära teeninud? Kas, kas, kas ..

Mulle on alati meeldinud endast mõelda, kui heast inimesest. Põhimõte, et tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse ja jäta tegemata, mida endale ei sooviks, on olnud head vaatenurgad, mille poole pürgida ja järgida. Kohati tundub, et see kõik on kõige suurem bullshit, mida eales kuulda võid.
Ja siis sa istud ja mõtled, et .. kus on miskit viltu läinud, miks on läinud ja kas sellest kõigest on pääsu. Või ongi see loodud surnud ringiks.
Tahaks, et oleks võimalik maailma parandada .. okei, mitte isegi maailma, vaid kallite inimeste kannatusi vähendada. Sest on ääärmiselt valus vaadata ja näha kedagi kannatamas, teades, et sa ei saa mitte kottigi ette võtta, et seda parandanda. Ma tean, et ma kõlan siin kui katkine grammofon, kuid .. miskipärast on juba kord nii, et kui ma siia miskit kirja panen, siis on see kas ülevoolavast rõõmust v ülikoormavast kurbusest. Mingi vahepealne tasakaalus variant on absoluutselt välistatud.
Kuigi, kui nüüd mõelda, siis oleksid need pisiasjad just need, mis siia kirja peaksid saama, sest suuri emotsioone tekitavad mõtted, sündmused ja teod jätavad meisse niigi jälje .. kuid pisiasjad .. neid me peame meenutama endale.

Õhtul on peole minek. Rannapidu, kuid meeleolu on .. sitt. Loodame, et see paraneb ja õhtu endaga mingit muud paska kaasa enesega ei too. Mingi siidrijama ja seljasaelavad eided on täna liig mis liig.




ja musu, isegi kui sa seda ei loe, siis KURAT MA VAJAN SIND TAGASI KOJU!


J. Lo