Mul pole aega, konkreetselt. Mul pole tuju, absoluutselt. Ma olen kurb, lõplikult.
Ma olin unustanud juba, kui ebameeldiv tunne on, kui tahaks nutta, aga ei taha näidata, et sa nutad. Ja siis sa hoiad ennast tagasi. Surud oma näo tugevasti vastu seda tugevat õlga ja ootad, et suudaksid taaskord ennast kokku võtta ja üle olla pisaratest.
Tegelikult ei tohiks olla see häbiasi, näidata välja oma kurbust, kuid kes meist tahaks näida nõrgana.. ja ses suhtes ega see pole lõplik hüvastijätt, see eemalolek kestab VAID kolm nädalat. Pole hullu, ai vill sörvaiv!
Sünnipäev on ka ületähtsustatud, seega ma kavatsen sellest mitte välja teha. Vananemine pole ju miskit, mille üle uhkust tunda.
Seega, olge kussunussud !
Siiralt teie,
J. Lo
No comments:
Post a Comment