küsimärk

Me muutume, see on loomulik. Kõik meist muutuvad, kuid pahatihti ei teadvusta me endale oma muutusi.. vist. Me ei mõtle enne selle peale, kas me oleme muutunud või muutumas, kui keegi meie tähelepanu sellele pöörab. Ometi ka siis me võime käituda endistviisi põikpäiselt ja taaskord kõike eirata ja kinnisilmselt tagasi ajada :"ma ei ole muutunud". Kuidas saakski keegi üldse eales arvata, et inimesed meie ümber, sündmused meie elus ja sisemine võitlus iseendaga, meid ei muuda?! Pigem tuleks selle muutusega leppida ja mitte arvata, et muutus, mis inimesega toimub, peab alati ja eranditult halb olema. Nagu keegi tark mees kunagi kuskil kiviotsas ütles - iga asi on hea ja õige mingil kindlal põhjusel. Ilmselt nii ka on. Lihtsalt igaühe hea on erinev ja erinevad on ka põhjused.
Kuid kas mingilt maalt võib tulla selline olukord, kus meie käitumine ja muutumine saab olema määravaks ka emaarmastusel? Kas mingi käitumine võib panna su oma vanemad sind vihkama, sinust halvasti mõtlema? Kui nad mõtlevad, et nad on sind valesti kasvatanud, siis on vist esimesed sammud selle suunas tehtud. Hea laps kantakse maha ning lootus kaotatakse. Otsima hakatakse vigu igalt poolt, ükskõik millest, sest ilmselt kui kuskil on puudujääke, siis on neid kindlasti kuskil veel või siis on neid lausa kõikjal. Kas meie käitumine ja selle muutmine aitab siin miskit, kas on võimalik tagasi võita usaldus ja austus enda suhtes? Ma pole selles kindel. Kahjuks.
Ma ei taha pahandusi. Ma ei taha, et keegi oleks õnnetu. Ma ei taha, et ma tunneks ennast süüdi v halvasti. Ma tahan, et kõik oleksid rahul ja õnnelikud. Ma tahan, et mind ei mõisteta hukka. Ma tahan olla hea laps oma vanematele. Ma tahan, et kõik saaks korda!

Emotsioonid - teid on liiga palju, tõmmake tagasi!

Love me back!

J.Lo