Taaskord olen ma teel Tallinna. Mulle hakkab tunduma,et see marsruut on üsna produktiivne,kuna viimasel ajal ma blogi ainult sellel ajal kirjutangi. Aga see on hea,sest loksumisest saab natukesegi kasu selle läbi lõigata. Igastahes,ma jällegi hakkasin mõtlema,et kui vähe on minu õnnetundeks vaja. Armastav pilk, soe kallistus, toetav sõna, päikseline ilm ja bussisõit, mis annab mulle ideaalse võimaluse mõelda õnnele ja neile asjadele,mis mind õnnelikuks muudavad. Muidugi ei saa sellest nimekirjast unustada hommikuid,kus ma silmi avades ei pea olema üksi ja hommikud,kus mul on võimalus avastada joonistusi,mis on tehtud ilmselt eesmärgiga need mulle valmides anda. Kas pole naljakas,et lihtsakoeline joonistus teeb südame soojemaks kui mõni hinnaline poeletilt leitud ese? Liisa sai oma unistuse täidetud, Sandra sai juuksed lõigatud, Liisi ja Marinaga sai peol käidud, kvaliteetaeg sai veedetud. A ja ka bingoga sai võidetud. Ühesõnaga linnukesed kirjas. VÕIB uuele nädalale vastu marssida. :)



J. Lo