. . .

Ja kõik see sai alguse neljapäeva õhtul, kui Sandra maandus Tallinnas. Sammud viisid meid iseenesest mõistetavalt Tonicusse. Suprise aint it? Noh, tegelikult, mis ma oskan öelda.. muusikaline pool andis soovida, aga ei olnud hullu, kuna üks noorhärra oli äärmiselt abivalmis DJ juhendamisel ja lõpuks võis isegi öelda, et peost sai asja. Taksoga koju, 6 tundi und ja avatud uste päevale. Kahetunnine tripp Paavlikasse ja suur meelerõõm, et taaskord andis leida miskit ilusat. Sööma ja kiirjooks Mustamäele, kus vähem kui tunni ajaga tuli kahel naisel saada kahetoalises korteris, 1 vannitoaga hakkama, et jõuda kontserdile, mida oldi ootatud kaua. Oiiiii, kui kaua.

Issand, DUB FX, milline mees ja MILLINE looming. Lihtsalt seisad lava ees, vaatad tema suunas, kuulad jälgid, mida ta teeb oma üliägeda naisega ja mõtled: VÕIMAS! Külmavärinad olid enamuse ajast peal ja tipphetk oli isiklik käepigistus, mis lõi temast, kui isiksusest veelgi meeldivama arvamuse. Oeh, ma ei kahetse absoluutselt mitte ühte eurosenti ka, et ma sinna läksin. Fantastiline lihtsalt, ma olen lummuses.

Aga .. loomulikult on siin aga. Võitlus garderoobijärjekorra pärast, kus esines küünarnukke, lendavaid jooke, rusikahoope, varbatallumist ja sujuvat igast ilmakaares konserveerimist. Ma arvan, et kuldsel sõjaajal oli lahinguväljal ka rahulikum. Aga ei ole hullu, sest LÕPUKS need riided ma sain ja õnneks oli takso ka organiseeritud. Sihtkoht: Tonic. Ja pidu poole kaheksani hommikul, trolliga Mustamäele, kiire koristus/pakkimine, tunnike und ja bussiga Pärnusse. Ahhhhh, kodus on nii hea. Ma sõin just maailma parimat toitu ja ma olen niiiiiiiiiiii õnnelik. :)  Ma armastan oma musupäid!

igatsus kriibib räigelt hinge, aga .. ma ei ütle rohkem midagi.

ja ma võiks neid siia lisama jäädagi!

J. Lo