Öeldakse, et sõjas ja armastuses on kõik lubatud. Ka kõige karmimad valuvõtted. Kuid kui armastus lõppeb, kas siis on õigus neil, kes sinna olukorda ei puutu, pooli valida ja aktsepteerida üht osapoolt rohkem, kui teist? Okei, võimalik, et see õigus eksisteerib, kuid ometi .. mitte, et ma ootaksin, et mu sõbrad minupoole valiksid vaid sel eesmärgil, et olen neid pea kogu oma elu tundnud, kuid pigem .. see valik ei peaks olema nii kuradi eksponeeritud igalpool. Ma lepin ka sellega, et ma kaotan osad oma "sõbrad", kuid ma usun, et see kuulub asja juurde ja on mingi osana kindllasti positiivne. Peab olema.
Ma ilmselt kogungi oma ellu liialt palju mõttetuid isiksusi. Olen seda terve elu teinud ja ilmselt teen ka edaspidi. Kuigi mingi sorteeringu peaks ikkagi korda saatma, sest olgem ausad, ma olen avastanud, et nii mõnigi inimene mu tutvuskonnas võiks ennast hiljemalt jaanitules kasulikuna tunda.

Ühesõnaga, tuleb tunnistada, et mul on olnud hetki, kus ma olen ennast kordi paremini tundnud, kui praegu. Ometi ei tundu see kõik veel täiesti lootusetuna, sest kui sind ei mõista terve perekond.. vähemasti osa ikka mõistab.. kasvõi suguvõsast keegi. Ja kui ka sealt ei paista arusaamise võidutuld, siis keegi su lähedastest sõpradest ikka mõistab. Ükskõik, kui loll su käitumine, mõtlemine, olemine ka ei tunduks.




Vähemasti olen ma oma kõhuvalust vabanemas.. Miskitki siin ilmas on veel minu kasuks töötamas.
Ilm on ka ilus, see on ka minu kasuks.




J.Lo