Ma tunnen ennast nagu kootuna teatud segadustevõrgustikku. See tunne pole kaugeltki meeldiv ja mulle ei meeldi, et eluvardad mind lõngana võtavad. Mis õigusega nad kasutavad mind, ilma et nad oleksid minult mingitki luba küsinud? Ma praegu mõtlen, et kui mu elu oleks mingi kampsik, eks .. siis see oleks kõige jubedama ja värvikirevama mustriga üldse. Mitte, et mul selliste eriliste kampsunite vastu miskit oleks, kuid .. need segadused võiksid kaduda. Muster võiks stabiliseeruda ja uueneda. Ja veelkord siis stabiliseeruda.

Ma olen avastanud, et spontaansus on hea. Muidugi teatud olukordades vaid ning siis, kui ohus ei ole õnnetunne.. ülejäänutel juhtudel on see lubadud.

Märk(sõna)lause: LASKE LOOM PUURIST VÄLJA! v siis LLL SAVE BIRDY!
(lõpuks, läbi raskuste ta sealt ka pääses.. kuni järgmise korrani)


Ja ükskõik, kui kuri ja vihane ma oma vanemate peale hetkeliselt ka olla ei võiks .. ma siiski armastan neid. Tänu neile eksisteerin mina just sellisena, nagu ma olen!


Süda soojem kui päike, süda suurem kui universium.

J.Lo