selline postitus, kus miski ei peagi üksteisega seonduma. mi laiki

Ma istun oma päevinäinud arvutitoolis(loe: istmel, mis on korduvalt purununud ja kokku lapitud) ning kuulan täie valjudusega vaheldumisi nelja lugu. Mari Pokinen - No näed, Ott Lepland - Süte peal sulanud jää ja Mia - Ingel mu kõrval ja Koit Toome - Mälestused, klubiversiooni ja ma ütlen üht, no tuleb Tonicu ja Nimeta igatsus. Aga see on mööduv.


Homme on aasta viimane õhtu ja kui ma aus olen, siis mind ärritab natukese, et mitte midagi kindlat sellega pole. Võinoh, mitte nagu ei ärrita, vaid .. ma ei tea, mida sellest oodata. Kaval oleks ilmselt mitte midagi oodata, et siis, kui ongi midagi ägedat, siis on nagu topelt rõõm vms. Psh. Ma ka ei tea.

Igastahes, vahepeal olid päris ilusad päevad. Nimelt esmaspäeval tulid Martin ja Sandra külla, koduveiniga. Teisipäev möödus mäeotsas lõkke, viinerite ja kelkutega ning eile, kolmapäeval, oli siis titanicu õhtu. Sisukas.

No mis siis veel. A ja, ma olen endiselt õnnelik. Suures segaduses ja vastamisi tõsiste otsustega, AGA KURADIMA ÕNNELIK. Ses suhtes, ma olen üsna kindel, et siuke kisamine rõõmustamine siin väga kasuks ei tule, kuid riskima peab, eks. Mis mul ikka kaotada on, kõigest oma ideaalne õnnetunne. Kellele seda ikka vaja oleks.

Ja mis ma avastanud olen, on see, et viiimasel ajal ma nii unistan, et siin maal, saaks teine korrus välja ehitatud. Ma tean, mu unistused ja ootused on liialt massiivsed, kuid .. mingid unistused ikka võiksid olla. Ja seda enam, et kui juba miskid unistused on, siis nende suunas me ka ju liigume. Kasvõi alateadlikult, aga liigume. Ja see on hea.

Ja rohkem pole mul enam miskit öelda, sest hoolimata sellest, et see blogi enamasti vaid mulle endale on, ei raatsi ma siin eriti midagi väga isiklikku kirjutada. Aga ma usun sellesse, et need, kes tahavad, võivad siit niimõndagi enda kohta välja lugeda, kas siis tekstist v piltidelt :)

Siiralt teie,
J.Lo