Ma olen täna olnud tõsiselt muutlik.. ma ütleks isegi hullem, kui Eesti ilm, mis erinevalt mu tujust oli täna stabiilne ja fantastiliselt päikseline ja talvelik. Minu tuju oli aga võrreldav äikesetormiga, kus välk lajatab selgest taevast ja sadada võib ka pussnuge.
Selline veider olek. Tingitud ilmselt tähtede seisust. Aga ma ütlen üht, minu päike tuli välja kuskil poole 12 aegu öösel. Sellel päikesel on telefon ja ta oskab seda kasutada. Ja ta kasutab seda täpselt nii nagu mulle hetkel sobis. See päike oli Martin, kes lõpuks maandus minu juures. :) Mulle meeldib, et ta olek annab mulle pidevalt uut energiat ning mingit alateadlikku rõõmu. Juues teed, kuulates Johnny Cashi ja poole silmkõrvaga vaadata Armastus kolme apelsini vastu, See on värksendav! Martin on H E A! (hooliv, eeskujulik ja armas).
Mulle meeldib mõelda, et mul on oma isiklik päike, kes on alati vaid telefonikõne kaugusel. Ma pole kindel, kas Martin üldse on nõus olema mu päike, aga .. seni kuni ta pole oma EI vastust andnud, tuleb nautida!

Ma praegu hakkasin mõtlema, et inimesed räägivad tihti omavahel ilmast.. eriti siis, kui millestki muust rääkida ei ole. Mina räägin iseendale ilmast ja metafoorilisel kujul asentan ennast ilmaks.. kas see siis tähendab, et ma tahan olla tähelepanukeskpunktis ja et minust pidevalt räägitakse?! JA kas ma tahan, et see jutt oleks tühine ja ei omaks mingit tähtsust, ehk et mina ei omaks mingit tähtsust?! Appikene.. miks ma võrdlen ennast ilmaga?!