Ma ei leia miskipärast sõnu kirjeldamaks oma olekut. Ma tean, et minuga konkreetselt miskit halvasti ei ole.. ilmselt. Vähemasti ma ei teadvusta endale seda. Kõik on korras, isegi liiati. Aga ma kardan, et see mõnus korrapärasus võib kaduda. Ta võib kaduda sellega, kui ma taaskord olen Tallinnas. Tallinnas, kus on nii palju võimalusi, samas pole seal mittemidagi. Ma kardan seda rutiini, mis mind rünnta võib ning mul on tunne, et mul ei ole miskit, mul pole ühtegi vahendit, et sellega võidelda. Kas ma olen nõrk? Kas ma kardan üksluisust? I guess so. Pigem, it seems so.
Samas, siiani olen ma siiski kõigega ju kuidagi toime tulnud.. ka nende asjadega, mida ma kardan. Ja elu on läinud edasi. Ja ilmselt läheb ka edaspidi. Lihtsalt mõningaste tõusude ja mõõnadega, mis ilmselgelt on määratud olema möödapääsematud.
Ja mis ma öelda tahtsin, oli see, et teinekord ei vaja me miskit suurt, et tunda ennast hästi. Piisab juba sellest, kui keegi meid hea sõnaga meeles peab, näitab, et ta saab meilt abi ja tekitab tunde, et sul siiski on siin ilmas miskine missioon täita. Ja teinekord piisab ühest kõnest, sõnast, mõttest, et sa tunneksid ennast pilvepiiril hõljuvat ja tundmas, kuidas on hea olla. Kuidas on olla, kui esimesed päiksekiired pärast pilkaset pimedust su nägu paitavad. See tunne on hea.
There'll be no last chance to promise to never mess it up again.
No comments:
Post a Comment